Koroonakriisist tingitud suremusse suhtutakse väga suure murega ja tundub, et mure on suurem just nendes riikides, kus liigusuremus on väiksem.

Ehk on see üldistus ülekohtune, kuid näib, et riikides, kus liigsuremus on suur, võetakse seda lihtsalt kui koroonakriisist tingitud paratamatust. Seal, kus koroonakriisiga on suhteliselt hästi hakkama saadud, analüüsitakse põhjalikult, miks ikka on ohvrite arv nende meelest liiga suur. Paigus, kus ohvreid on tõepoolest tohutult, pole kombeks ohvritest rääkida. Pigem eelistatakse rääkida edusammudest. Sellest, kuidas kriisiga on hästi hakkama saadud.

Teisipäeval suri Eestis koroonasse seitseteist inimest. Masendav. Samal päeval leidis Euroopa Parlament vähivastast võitlust kavandades, et COVID-19 on põhjustanud ja põhjustab endiselt vähi sõeluuringute, ravi ja järelraviteenuste tõsiseid häireid. Need aga omakorda mõjutavad vähipatsiente, perekondi ja tervishoiutöötajaid.

Kuidas see meiega ikka nii juhtus, et meil oli kolm tuhat matust rohkem? Miks on juhtunud nii, et Taanis on koroonakriisi aegne liigsuremus kaksteist korda väiksem kui Eestis? Miks on nii, et riikides, kus koroonakriisiga on suhteliselt hästi hakkama saadud, analüüsitakse kriisis langetatud otsuseid märksa kriitilisemalt kui riikides, kus liigsuremus on suur?

Minu mõtted peale Euroopa Parlamendi plenaaristungit, kus arutati vähktõve vastase võitluse kava ja COVID-19 rolli selles: https://epl.delfi.ee/artikkel/95959787/anu-sieberk-kallas-kiik-lutsar-koik-nad-valdivad-ohvrite-teemat-ei-mingit-kriitilist-analuusi